Minu viimased ujujad

Rait Lillemäe

Sep 22

1 min read

Saabus uus 12-liikmeline grupp (peamiset UK-st) ja minu jaoks jäävad nemad viimaseks. Peale nende lahkumist on mul veel mõned viimased päevad. Seekord osalesin ka saabumise õhtusöögil, mis tegelikult oli väga oluline, kuna sain uute inimestega paremini ühele lainele ja teisalt oli hea näha uue grupi vastuvõtmise köögipoolt.

Peale esimest veidi lühemat ujumist tehakse tavaliselt pikem matk Sirikari kurusse. Nii ka seekord. Mina ei olnud seal varem käinud ja avaldasin kindlat soovi osaleda. Miltos ikka juhtimas ja mina ankrumees. Peale selle, et kuru oli igati võimsate vaadetega ja matk üleüldse nauditav, märkasin, et enamus teelejäävaid taimi on mulle juba tuttavad ja oskan ka nende kohta midagi rääkida. Ja seda ma siis tegingi. Viimased nagunii eriti ei kuulnud, mida eesotsas räägitakse ja nii ma siis rääkisin ise. Tegelikult oli päris hea tunne peale paari nädalat õpiposi rollis olemist ka ise midagi jagada :)

Avaõhtul rääkisin Manule, et kui võimalik, teeksin selle grupiga ühe matka päris ise. Ühe matka marsruuti ma tean. Näis, kas see ka õnnestub.